Valgeid jõule!

Jõululaupäeva hommik. Siin on see päev, kus õhtul minnakse pubisse jooma. Eks ma püüan ka kohalike kommetest kinni pidada. Enne seda aga tööle, nagu ka järgnevad kaheksa päeva kuni teise jaanuarini. Mulle meeldib.
Õige püha on siin homme, 25ndal, kus hommikul sõidetakse vanemate juurde ja hakatakse vaaritama, nii et siivsamad peaksid pubist üsna varakult lahkuma. Kingitused avatakse kohe hommikul, nii et ei mingit pikka ootamist. Aga päkapikke ei käi neil siin üldse. Ega ka Saksamaal. Vaesed lapsed. Kui sakslased ohkasid, vist oli see kuuenda detsembri hommikul, et Püha Nikolause päev täna, oleks pidanud kinga ukse taha panema, oleks kingi saanud, ahhetasid kohalikud, et mis kena elu seal, kaks kinki jõuluajal. Igahommikune kommisadu aknalejäetud sussis käis neile veidi üle arusaamise piiri :P
Kahju vaadata ilmateadet, et teil seal selline lörtsine, ehk ikka löheb külmaks. Nagu loodan, et siin läheb soojaks. Jõulude aeg peaks olema tavapäraselt siin meeletult palav, aga jah, mitte viimasel ajal. Globaalne soojenemine on see, mida igaühe suust tüdimiseni kuulda võib. Ja bladi eurooplaste tekitatud õhuke osoonikiht Austraalia kohal, mille pärast päike siin nii tappev on.
Ups. Tegelikult pidi see siin kaunis jõulutervitus olema. Emban teid kõiki ning pean meeles austreid, kalmaare ja känguruvorste süües. Õhtul tõstan teie auks tosti ja soovin vaikset jõuluaega, mida siin teps mitte ei ole.

Port Stephensi jõule nautimas

Nüüd üheksa päeva Port Stephensis olnud ja... I love it! Mulle meeldib mu töö sadamakohvikus, sel on omad tõusud ja mõõnad, aga üldiselt ma naudin seda täiega. Töökaaslased on suuremalt jaolt lõbusad, kliente käib palju ja neid on ka igasuguseid nagu ikka. Täna oli kohe kõrval platsil elav muusika, nii et päev läks tantsides. Jõulupidustuses on täies hoos. Kahjuks ei saanud osa võtta hosteli jõulurannapeost, mis täna oli, see-eest käisin eile ühel kohalikul jõuluõhtusöömaajal, söömise piiritusest meenutab väga meie jõule, muidu rohkem jaanipidu krevettide, kalmaari, känguruvorsti ja grilllihaga ja õhtu oli samamoodi jahe nagu meie jaanipidu, kuigi kohalikud seletasid, et tavaliselt ikka on väga palav jõulude ajal. Ja jõuluvana põlvel sain istuda.
Reedest olen ka sertifitseeritult vastutustundlik alkoholiga ringikäija ehk sain tehtud oma RSA kursuse, mis lubab mul baaris alkohoolseid jooke serveerida. Sealt oma jõulupeo kutsegi sain. Mark on kohalik, kes küll kümmekond aastat mööda Austraaliat ringi rännanud omal ajal ja seega teab päris palju. Põnev igatahes. Praegu teeb ta delfiinivaatamis-, snorkeldamis- ja sukeldumisreise siinsamas. Homme viib ta mu snorkeldama või toruujuma, kuidas meeldib. Soolane mereveesuutäis (või pigem tunduvalt rohkem) on garanteeritud.
Delfiine nägin, oma kümmekonda. Ja homseks lubati veelgi ja lähemalt.
Mure on, et pole veel tuba endale saanud. Hostel on pagana kaugel, sõltu bussidest kogu aeg, see pole mulle kunagi meeldinud. Kuigi jah, samas on armsalt keset metsa. Ega ma oma töölkäimisega päris ehtsa hostelielaniku mõõtu välja ei anna ka, kaua sa ikka räägid, et mida sa täna tegid ja mida homme plaanid.
Kallid teile. Panen pilte ka üles. Mina jõuluvana põlvel:P http://picasaweb.google.com/tene.hook/PortStevens1412JaEdasi#
Ahjaa. Eestlast nägin täna. Käis meil kohvikus. Rääkisime veidi eesti keelt siis, jestas küll, keel suus sõlmes, kuu aega pole eesti keeles rääkinud ja juba on raske. Ta on kuus aastat Sydneys elanud ja tema aktsent oli ikka väga kõva. Ja pärast hakkasin töökaaslaste ja klientidega eesti keeles rääkima :P

Port Stephensis

Reedest saadik Port Stephensis ja töötan kohvikus otse sadamas, veepiirist mõnikend meetrit ehk. Seekord oli töö saamine just nii nagu ma ette kujutasin, et see Austraalias on: kohvikuankal on silt, et otsitakse ettekandjaid ja järgmisel päeval sa töötadki. Ma küll ülejärgmisel, sest pidin veel Hunter Valleys oma iiri pubi töövestlusele minema. Sealt ei ole veel vastust saanud. Võib olla on helistatud ka, aga leviga on mul siin nigelad lood.
Ja oma külmetuse sain ka kätte. Vastik köha ja vist ka palavik. Aga hakkab üle minema.
Tööl olen käinud kolm päeva. Tore. Jooksen laudade vahel, peamiselt koristades ja ette kandes. Seal on nii, et letist tellid, saad numbri ja siis tuuakse nodi lauda. Toit on veidi kummaline, palju toaste ehk röstsaia ja siis midagi sinna kõrvale, nagu muna eri vormides, vorstikesi, salatit. Hommikusöök päev läbi. Ja siis on koogid, tordid, muffinid jms, mida omanik ise kodus küpsetab. Vähemalt muffinid on imemaitsvad, teisi pole veel maitsta saanud. Ja kliendid on mitmel puhul kiitnud, et meie kohv on üks paremaid, mis nad kunagi saanud on. Palk on nigelavõitu, 12,5 dollarit tunnis, kätte (ehk ikka on, muidu on päris jama). Aga loodan, et ehk saan laudade koristamise ja toolijalgade poleerimise (just seda olen ma teinud vaiksematel aegadel, sest mereõhk on kõik paari kuuga roostetama pannud) staadiumist edasi, tahaks ka ikka hakata kassas tellimusi vastu võtma ja kohvi õppida tegema.
Ja hostelis ootas mind rõõmus taaskohtumine. Vastuvõtus vaatan pagan tuttav nägu, hei ma olen sind kusagil näinud, jaa, ma olen ka sind kusagil näinud... Üks iiri poiss, kellega kohtusin mõni nädal tagasi Byron Bays, tore taaskohtumine. Nüüd küll peaksin hakkama otsima paariks kuuks tuba üürida. Hostelis läheb kalliks ja ei tea, kas pean vastu iga päev uute inimestega tutvumise. Lisaks asub hostel üsna keset ei midagit metsas, st et sõidan bussiga tööle iga päev pool tundi ja õhtul pole siit ka enam kuskile väga minna.
Ja kui ma ei kirjuta, siis ärge muretsege. Sel võib olla kaks põhjust: kas ma olen nii masenduses, et pole tuju suhelda, või on nii tore seltskond, et ei taha lahkuda. Noh, vahel on rahast ka kahju, sest tasuta internetti siin kusagil ei anta.
Homme on vaba päv. Pole veel otsustanud, mida teha. Päh. Mu kõrvalttoa inimesed käisid täna liivalauda sõitmas düünides, oleks ka taht toolijalgade poleerimise asemel... Nad on toredad, inglastest noorpaar, saksa tüdruk, saksa poiss ja siis see iiri poiss.
Oki. Aitab lobast, ehk jõuan seekord teile mõned pildid ka üles panna..

Liivadüünid, koaalad ja saarelkäik

Eile (kolmapäeval) oli kõige imelisem päev Port Stevensis. Vaatab, kas jõuan täna pilte üles panna. Port Stevensiks kutsutakse piirkonda siit umbes pooleteist tunni sõidutee kaugusel rannikul. Richard on meie kohalik giid, ta on kunagi siin kandis elanud ja sõidutab tüdrukuid ringi nüüd :P Olgu sakslastest on ta küll rohkem vaimustuses, saab neile rumalaid sõnu õpetada jms, ma ei oska siis midagi teha, kui nad aasivad ja rumalusi räägivad. Eh. No tema siis räägib, et jah, võime küll Port Stevensisse minna, seal on kena. Noh, kenadusest oli asi kaugel, see oli täielik vaaauuu. Eksis suu jäi ammuli. Seal terve ala kaetud liivadüünidega, tunne nagu keset kõrbe (ja seal on ka filmitud kõrbetseene), ainult et natuke lükkad liiva kõrvale ja juba on märg all, meri kohe kõrval. Aga see oli suurepärane.
Siis nägin oma esimesed (jah, tervelt kaks) vabas looduses koaalad ära. Nunnu. Ainult et suurte küünistega :P Lisaks imelikke linde.
Siis käisin esimest korda saarel. Sõna otseses mõttes käisin. Oli mõõnaaeg ja kõndisime riideid üleval hoides läbi vee, nii sada meetrit ehk. Tagasi tulles oli küll vesi veidi tõusnud ja päris külm oli, vesi vahepeal rinnuni, kui laine tuli. Aga seal olid küll täiesti imelised rannad. Parimad seni. Mäed ja liivadüünid. Oh näete piltidelt. Ehk.
Delfiinid on seal ka igapäevased, ainult et mitte seekord. Midagi peab oodata ka jääma.
Homme lähen tagasi. Proovitunnile ühte kohvikusse.
Täna käisin oma iiri pubis vestlusel ja pole just roosiline. Isegi kui ma peaksin selle koha saama – aga neil on teisigi kandidaate –, tuleb välja, et see on vaid osalise tööajaga koht. Võib olla vaid üks-kaks päeva nädalas, võib-olla saaks teha veel midagi peale ettekandmise, aga ei tea ette. Lisaks on jama ikkagi majutusega. See siit ikkagi 15 kilti. Päeval veel saab sinna, aga öösel just ei hääleta.
Hongkongi ja Londoni tüdrukud mu toas ei saa üldse aru, kuidas sellises kohas üle päeva olla saab. Teine päev on neile juba liig, surevad igavusse :P Lisaks sain soovitusi töö leidmiseks, küll suurtes linnades. Hongkongi tüdrukud on proovinud nii agentuuri kaudu töötamist, mis pidi üsna hea olema, et saad liikuda, kuidas tahad, ei ole seotud ühe kohaga, ja raha ka normaalne. Pole küll oma kindlat töötiimi, ma tahaksin küll seda, aga noh, võib-olla pole vaja. Teiseks soovitasid koristaja (house keeper’i kohta) kohta otse hotellidest küsida, et teed pool päeva ja paarkend dollarit tunnis, nädalavahetuseti isegi üle kolmekümne. Töötab see küll ainult suurlinnades. Port Macquaries proovisin, aga ei midagi. Ja ega siis ka kohe öelda, et alusta täna. Helistavad nädala pärast ehk.
Ja pärast võin ju teha ettekandjatööd, kui väga tahan, soovitaid. Ise teenivad nad küll siin vähem kui Hongkongis, vbl peaksin hoopis sinna minema.
Ja siis tahan veel ära teha kursuse, et saaksin alkoholiga töötada. Pagan, et ma seda Port Macquaries ei teinud, kui aega vabalt käes oli. Nüüd otsi, et kursusega samal ajal samas kohas oleks. Sydneys peaks lihtsam olema. Võimalik, et olengi nädalavahetusel juba seal ja teen esmaspäeval kursuse läbi.
Ongi vist kõik. Tahaksite veel midagi teada?

Ikka veel veinimaal

Juhhuu! Neljapäeval lähen töövestlusele! Esimene koht ma ei tea kui paljudest, kus minuga ka tegelikult pärast CV jätmist kohtama kutsutakse. Arvasin juba, et olen telefoninumbri CVsse valesti kirjutanud. Seesama iiri pubi, millest juba kirjutasin eelmine kord. Oh, tahaks sinna tööle saada. Olen elevil.
Lisaks tähendab see, et jään veel vähemasti mõneks päevaks siia Hunter Valley hostelisse. Ja see sobib mulle, nagu kodus juba. Lisaks on veel mõned püsiasukad, needsamad sakslased, kes samuti loodavad siin tööd saada. Lisaks üks itaalia juurtega aussie, kes küll sõitis juba eile hommikul ära Newcastle’isse, kuid oli juba õhtuks tagasi, et Newcastle on tema jaoks liiga bisi. Nojah, siinse vaikeluga ei anna eriti võrrelda tõesti.
Lisaks on meil mõned kohalikud Sydneyst, kellega õhtul terrassil veini sai joodud. Ja Eestist sai räägitud oi kui palju. Lisaks tean, mis baari Sydneys minna, kus maja kulul välja lubati teha, kuna üks neist töötab baarmenina.
„Linnas“ käisin eile ka, tööbüroos ja poes. Cessnock, hostelist umbes kolme kildi kaugusel. Üsna kole linn, kuid uskumatult palju poekesi peatänaval, ise nii tillu. Või noh, koledusega on nii, et ega siinsed linnakesed pole mu meelest ükski kuigi kena, kuid senistel on olnud midagi, mis seda tasakaalustab: meri, mets, võsa... Siin tulleb linnast uuesti välja tulla, et viinamarjapõldude vahele saada, ja see oli päris kergendus. Kahjuks ostsin toitu ainult üheks päevaks, sest ei teadnud, millal lahkun, nii et tuleb varsti taas minna.
Ei teagi enam, mis ma veel tahtsin rääkida... Pilte panin mõned üles veel Port Macquarie ja Hunter Valley kohta. Ja tegime veel ühe privaatreisi veinilatesse ja muu hulgas anti maitsta veini, mille pudelihinnaks 100 dollarit. Oli hea :P

Hunter Valleys

Siin on lahe. Hostel keset eimidagit. Esimene mulje oli üsna muserdav: päike paistis lagipähe, tühjus, loomulikult polnud õieti kedagi keskpäeval hostelis. Ja siis kõndisin poodi otsides lähimasse asulasse Cessnocki, sõrmed pundusid kuumusest üles.
Ahjaa. Esimesel õhtul sain kokku ka ühe veinikoja omanikuga (olin helistanud enne mitmesse kohta tööd otsides, tema siis lubas lahkelt, et ma võin Hunter Valleysse tulla, paar päeva tema juures peatuda ja ta näitab mulle ümbrust). No see oli päris veider. Vähemasti sain teada, kuidas veine proovida tuleb, ja õhtusöök oli ka maitsev (Siin tundub, et kõik mehed teevad jube hästi süüa), ma küll jälgisin närviliselt, et ega ta liiga palju veini joo ja mu ikka tagasi hostelisse saab viia.
Hostelis olen seltsinud mõne sakslasega. Oleks küll hea võimalus saksa keelt meelde tuletada, aga nad on nii viisakad, et räägivad enamasti inglist. No kui nad vahel omavahel saksa keelt räägivad, ega eriti aru küll ei saa. Niisiis tegime laupäeval omaalgatusliku veinimaitsmistuuri, kuna hosteli veinituuribuss oli juba täis. No hoidsime 40 dollarit kokku ja oli suurepärane. Siin on ümbruskonnas ehk sadakond väikest veinikoda oma viinamarjaistandustega ning lihtsalt astud sisse ja nad pakuvad veine proovida. Lõpuks olin ma juba parasjagu sopsus, nii et ei teinud suurt vahet enam veinide maitsetel ja läksin vee peale üle. Mu lõppsiht oli aga sel päeval hoopis iiri pubi, kust lootsin tööd leida. Igatahes lubati esmaspäeval tagasi helistada ega saadetd kohe ukselt tagasi. Päris lahe oleks sinna tööle saada, ei tahakski siit viinaaedade keskelt lahkuda. Ainult et hostelist on sinna oma 15–20 kilti (seekord hääletasime :P). Tagasiteel võttis meid peale suur turistibuss, täis insenere ja nende naisi Newcastle’ist, kõik ülevoolavas meeleolus, kompanii jõuluväljasõidul viinamarjaistandustesse. Niisiis tervitati meid valjuhäälselt ja tehti väike põige oma trassilt, et meid otse hosteli treppi viia. Džiisus, kuidas mulle austraallased meeldivad!
Ja õhtul sattusime järgmisele jõulupeole. Või noh tegelt küll läksime lähedalasuvasse kõrtsi, kus tüdrukud tahtsid karaoket laulda, no ja siis kohalikud kaevurid pidasid seal oma asutuse jõulupidu, mis tähendas seda, et neil olid joogid tasuta. Oeh.
Nii ehk naa oli see senise Austraalia lõbusaim päev.
Täna see-eest olen terve päeva hostelis logelenud, lugenud, kirjutanud, basseinis vedelenud, petanki mänginud... Homme teeme ekskursiooni tööbüroosse.

Viinamarjaaiad ootavad

Homme soidan Louna poole Hunter Valley veinipiirkonda. Esialgu pooriks paevaks. No worries!

How often do you find the right person?

Viimastel paevadel on meil filmiohtud olnud. Chris arvas, et "Rabbit proof fence'i" ehk siis "Janesekindla aia" voiksin ikka ara naha. See film umbes 80 aasta tagusest ajast, kui aborigeenidelt lapsi ara vaeti, et neid laane-inimesteks kasvatada, mis kusjuures kestis veel seitsmekumnendateni. Aga et laenutuses oli kolm filmi nadalaks viie dollariga, siis votsime veel kaks.
"Mullet", veel uks Austraalia film, ootab veel vaatamist. Aga Tea kunagisel soovitusel votsin iiri filmi "Once" ("Ukskord" ehk nii voiks tolkida). Imekaunis muusika ja armastuslugu... Vaatake ;)

Kuidas ma siin tood otsin

Kuulsin kurtmist, et ma ei kirjuta siia piisavalt sageli. Hm. Nojah, eks osalt on asi olnud selles, et ma ei tea, mis olema saab, ja siis ei ole tahtnud teile naidata, et ma selline tuulelipp olen, et meeleolud just nii, kust poolt tuul puhub. Monikord olen ma ulevoolavalt heas tujus, kindel, et jaan siia Post Macquariesse moneks kuuks paigale, siis jalle olen tujutu, miski siin ei sobi ja kibelen minema. Nuud jalle ei tea. Otsin tood. Alustasin ajalehekuulutustest ja saatsin reedel mone Cv, helistasin monda kohta, mis tore tundus, tuhlasin internetis. Olen vaadanud ettekandja voi koogiabilise kohta peamiselt. Siis ukspaev kaisin linnapeal ukselt uksele koputamas ja CVsid jatmas. Seni on ainus tulemus kataloogide jagamine majade uste taha, tellimuste votmine ja kauba katteviimine, 20 protsenti tulust oleks minu. Selle jatsin tegelt korvale, selleks ajaks kui tulu jagamiseks laheb voin siit juba lainud olla kui paris tood ei saa.
No ja siis teistel paevadel olen internetis kolanud mujal tood otsides. Chris, mu voorustaja, soovitas uurida Whitsunday saari, turistikoht mooda idarannikut ules pohja minna, et seal hotellides hulgaliselt kohti saada. No tegelt nii roosiline pole. Interneti kaudu ei leidnud suurt midagi sinna ja helistades uhte kohalikku toovahendusfirmasse, arvati sealt, et ega pole eriti seal tookohti praegu, lisaks linn randureid tais, kes kohta otsivad, et kui siis peaksin sinna kohale minema. Tubli paar tuhat kilomeetrit ehku peale. Teisena otsisin, et farmitoid ikka ju peaks olema. No internetis vahemasti kuulutatakse selliseid, kus tahetakse traktoriste voi muude masinate juhte ja peab olema oma transport, et kuskile kohale jouda.
Tasmaania farmitoovahenduse firmast arvati usna lootusetu seal tood saada, kui oma autot pole.
Darwini kandis pohjas korjatakse praegu mangosid, aga see aeg peaks oige pea labi saama. Niisiis kuna olen siin kohapeal proovin siin, aga jah, mul ei lahegi see nii lihtsalt. Pole oige outgoing personality, ma arvan.
Siiski Siit veidi louna poole jaavad Hunter Valley viinamarjaistandused. Helistasin eile monda, jatsin teateid. Pole praegu hooaeg ega midagi teha. Tana sain siiski uhe tagasikone. Neil endal kull midagi tood pakkuda ei olevat, aga ma voiksin ehk paar paeva tema juures peatuda ja ta saaks mind teistele viinamarjakasvatajatele tutvustada, et kellelgi ikka midagi peaks olema. Niisiis, arutan ohtul Chrisiga ja ehk lahengi homme.
Viinamarjaaiad on siin imeilusad. Uhes kaisime nadalavahetusel, vaike vinoteek, kord kuus dzass, viinamarjaridade vahel huppavad kangurud... idull... vahemasti seni, kui korvetava paikse all midagi tegema ei pea.
Olgu siis. Lahen vaatan linna poole (kesklinna on siit umbes tund jala minna), mingid bussid kaivad ka, aga ma pole eriline bussiga soitja. Voib-olla jagan veel CVsid (millest, ma kardan, mul siis suuremat kasu pole, enamiku oma tooelust eesti keelt toimetanud, kusjuures on mul suntaksivigu inglise CVs, aga noh, ei raatsinud uusi ka printima hakata, see voib mulle veel saatuslikuks saada) voi proovin lopuks siinse ookeani ka ara, paris soe paev paistab olevat, eriti jala linna minnes. Vesi siin siiski usna jahe, 17 kraadi oli ukspaev rannas sildile kirjutatud.
Kirjutage siis, kuidas teil ka laheb. Lehva!

Port Macquaries

Täna on esimene advent ja tundub, et ma olen siin Port Macquaries olnud terve igaviku. Kolmapäeva õhtust saadik vist. Siin on olnud selline Eesti suveilm, ehk veidi soojem, aga sajab, on muidu pilves, vahepeal päikest. Täna on seni päris kenasti päikseline olnud, kohe lähen vaatan, kas saab siin meres esimese ujumise ka ära teha või mitte. Peatun siin ühe pealt viiekümnese inglise härrasmehe juures, kellel pere pesast välja lennanud ja elab üksi suures majas vihmametsa ääres, läbi metsa minna on rand kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Ja siis ta poputab rändureid nende teel.
Hakkasin siin tööd otsima. Saatsin CV mõnda kohta ettekandja kohta otsides. Kahtlen, et siit midagi tuleb. Kellele seda siin maininud olen, hakkavad kohe silmi pööritama, et ma pean ikka õnneseen olema, kui siit midagi tuleb, et sellises pisikeses kohas pole midagi. Lisaks on sarnast tööd otsimas värsked koolilõpetajad. No hakkan vaatama viljade koristamise poole. Tõenäoliselt tähendaks see põhja minekut. Darwini kandis korjatakse parasjagu mangosid ja ja siis kõik muu. Samas on seal parasjagu algamas või juba alanud vihmaperiood, nii et lisaks troopilisele kuumusele rajuvihmad igal pärastlõunal. Samas tundubki siin veidi liiga euroopalik 
No tegelikult väga mitte. Linn on siin ikka väga veider. Keskus on mõned tänavad, kõik täis madalaid poekesi, kohvikuid, kontoreid, aga inimesi pole õieti üldse näha. Tõeline kontrast Brisbeni, Gold Coasti ja Byron Bayga. Rannas on mõned surfarid, aga ilm pole just kõige parem olnud. Ja koolilapsi nägin rannas ja see on peaaegu kõik. Ühes suuremas ostukeskuses paistsid kõik inimesed koos olevat, muidu vist on kõik kodudes. Selliseid korterelamurajoone nagu meil siin pole, mõni üksik kortermaja, muidu kõik laiali eramutes.
Olgu, lähen vaatan, kuidas surfaritel läheb. Ehk peaks kiiresti mõned surfitunnid võtma, enne kui sisemaale farmidesse kaon. Mine tea, millal siis jälle ookeani näeb. Kuigi jah. Tegelt ei tundugi see surfamine lähedalt vaadates enam nii tore. On küll neid, kes tõesti lahedasti mööda laineid liuglevad, kuid enamik on ikkagi suurem jagu ajast vee sees, mitte selle peal. Pidev ukerdamine käib. Aastase soolakoguse saab vist päevaga kätte küll.
Ahjaa, eile n'gin hulgaliselt wallabysid, kes n'evad v'lja nagu k'ngurud, ja siis k'ngurut ka, v'hemalt uhte :)
Lehva praegu, kallid!

Ikka veel Byronis. Homme hommikul plaanin lahkuda. Öömaja on Port Macquaries juba olemas Couchsurfingu kaudu. Seni tundub see täitsa suurepärane viis tuttavaid ja öömaja leida, Brisbane'is läks täie ette igatahes. Näed ikka rohkem, kuidas kohalikud elavad, mitte ainult pidutsevaid rändureid. Port Macquarie peaks olema rahvaarvult selline Pärnu mõõtu linn, siit umbes 400 kilomeetrit lõunasse, kenade randadega ümberringi mitu rahvusparki ja kuigi ka osalt suvituslinn, siis ikkagi peaks turiste olema vähem kui põhja pool.
Mõtlen hääletada. Siin pidavat küllalt sõbralikud inimesed olema, et ka kohalikud hääletavad. Ehk on toredam kui nukralt bussis külmetada (ja külm bussis tõesti on, konditsioneerid huugavad täiel võimsusel).
Hakkasin vaikselt pilte ka üles laadima: picasaweb.google.com/tene.hook
Tervisi lumisesse Eestisse!

Kui ma esimesed päevad justkui uimerdasin lihtsalt siin, siis nüüd on tegevuseks ka läinud. Ükspäev käisime Tomiga; Russelli, mu inglise tuttava vend, Surfers Paradise’is Sea Worldis ehk Meremaailmas, mis on üks ütlemata tore veepark. Delfiinide etendus oli täiesti uskumatu, vähemasti minu jaoks, kes ma delfiine ainult telekast olen näinud, pisarad voolasid mööda põski alla. Ja akvaarium haide ja raide ja muude elukatega oli ka päris võimas. Lisaks veel tillukesed Austraalia pingviinid, kes ei kasvagi suuremaks kui 30 cm. Ma veel vaatasin, et ahah tore, siin on siis need beebipingviinid, aga kus suured siis on... Ja ma ei uskunud, et võin nii palju rõõmu tunda millestki Ameerika mägede taolisest. Aga see oli super. Rahvast oli pargis üsna vähe, niisiis sõitsime kolm tiiru järjest, eheh. Ja Austraalia ainsa jääkaru nägin ka ära. Tal tundus isegi lõbusam olevat kui Tallinna jääkarudel. Tukkus õndsal ilmel. Ja oma esimese 3D/4D filmi nägin ka seal ära. Väga lahe. Juba ma tõmbasin pea kõrvale, kui ahvid apelsinidega pommitasid, Tartu kino võib siis päris võimas elamus olla. Siin ikka toolid eri platvormidel polnud.
Mul on siin juba kombeks saanud, et esimese hooga pettun uude kohtadesse jõudes, et kuhu paganat ma nüüd sattunud olen, teine päev on eriti lahe ja siis on lahkudes selline nutune tunne. Olen siin sellises kahepäevases rütmis olnud: kaks päeva Brisbane’is, kaks Surfers Paradise’is, praegu teine päev Byronis, tõenäoliselt lahkun homme. Aga mine tea.
Esimese hooga pettusin siin ka: lained poole väiksemad kui kullarannikul, vesi külm, tuul puhub suu-silmad liiva täis, selline mitte just heas mõttes kodune tunne, kus vees on jahe, aga välja ka ei taha minna, sest siis hakkab päris külm. Õhtul läks üsna jahedaks, polnud sellist mõnusat lämbe muutumist soojaks.
Loodus on siin aga super, ranna ääres on kohe väike vihmamets (nii kirjas oli), ja teisi rohelisi rahvusparke. Sööd oma majakese ees järve ääres hommikust, geko ujub mööda, kalkunilaadsed jalutavad ringi – rohkem nagu polegi õnneks vaja. Ja siis jalutasin läbi võsa mere äärde ja pidin kreepsu saama, kui äkki miski väike madu mu eest üle rajakese roomab... Kõht ümmargune, et küllap täis. No siis tuli välja, et tal on jalad ka all. Ma küll ei tea, mis elukas see oli. Edasi vahtisin siis rohkem enda ette maha, et mitte mõnele otsa astuda, ja peaaegu jäin ilma sellest kui neli kotkalaadset mu kõrvalt puult lendu tõusid.
No praegu muud polegi. Veel märkuseks seda, et liivad siin kriuksuvad jala all, umbes nagu vanasti kriuksusaapad.

Veidi aegunud postitus

Brisbane’i esimesel päeval kirjutasin, kuidas Brisbane näib ajale jalgu jäänud suurlinnana. Hiljem sain teada, et Brisbane olevat üks moodsamatest Austraalias üldse, eriti kui põhjapoolsetega võrrelda. No eks saan kunagi teada. Surfarite Paradiisiga (Surfers Paradise) Kullarannikul (Gold Coast) ei ann küll võrrelda, siin on ikka hulganisti kiiskavaid klaasiseid kõrghooneid. Kõik hotellid, tundub nii vähemasti. On vähem kiiskavaid ka. Väga uhke kokku. Kõigis nendes ei paista veel kuigi palju rahvast olevat. Hostelid see-eest on pungil, päris raske vähegi odavama hinnaga kohta leida. Üheks ööks saime, 24 dollari eest 18 voodikohaga tuppa. Tuba on palav, uksi-aknaid lahti hoida ei tohi, sest siis ei oleks ventilaatoritest kasu... nagu neist muidu oleks. Sooja veega on nigelad lood. Enamasti on külma, vahel ka tulist. Kogu koht on tegelikult armas, sisehooviga, kus on lauad ja isegi väike bassein.
Linn voolab peaasjalikult mööda mereranda. Meri on muidugi võimas, kõrgete lainetega. Surfareid just niipalju ei ole kui nime järgi võiks arvata. Ka muidu ujujaid (no ujumiseks seda lainetega võitlemist küll tegelikult nimetada ei saa) ja päevitajaid siin harvemini, kui Pärnu rannas sellise kuumaga. Pole siin hooaeg vist korralikult alanud. Meri siin on selline kahe otsaga asi. Ühest küljest selline soe ja mõnusate lainetega, ikka vesi üle pea kogu aeg, teisalt on see tulisoolane, nii et ega kaua minusugune karastamatu seal olla ei saanud. Suud-silmad soola täis, vaatad, kuidas saaks natukenegi vee peal püsida, aga ega see eriti õnnestu. Kaldal on küll dušid, et saab end üle loputada.
Täna peaks siia suuremas hulgas koolilõpetajaid pidutsema tulema (olevat selline komme), nii et meri põlvili.
Brisbane’i kohta tahtsin veel rääkida selle väikestest majadest. Kesklinnas on küll kõrghooned, kuid ülejäänud on kõik täis tillukesi majakesi tillukeste tagahoovikestega. Kõik need majad on ehitatud pukkide peale, nii et tuul alt läbi käib, paljudel on küll all mingid kuurid või garaažid, aga needki muldpõrandaga. Kutsutakse selliseid queenslanderiteks osariigi nime järgi. Mõte selles, et vihmaveed kenasti majade alt läbi saaks voolata. Ja see on tõesti väga mõistlik. Mõlemal mu Brisbane’i ööl tormas ja sadas sellist maruvihma, mida isegi kohalikud ütlesid, et pole aastaid näinud. Paar inimest isegi uppus, uudistes pikad erisaates kriisikolletest...
Pimedaks läheb siin harjumatult vara, suve kohta noh. Nii poole kuue ajal on juba kööga. Valge on see-eest juba viie ajal ja minu elurütm ongi praegu kuidagi nii, et viie ajal silmad lahti ja siis õhtul magan.
Nüüd olen juba nädala lihtsalt logelenud. Ära tüütab see mitte midagi tegemine. Vaatab, peab lõpuks ikka oma väikse külakese üles leidma ja tööle hakkama.
Ahjaa, oma õnneümbriku olen juba avanud. Aitäh, tüdrukud, kulus ära J tegelt peaks nukruseomad ka juba lahti tehtud olema, kuid pole neid õigel hetkel käepärast olnud ja kaua ikka kurvastada.

Tanaseks olen Brisbane'ist lainud. Sain uhe tuttava vennaga kokku, kes Austraalias kivisutt otsib, ning ta oli parasjagu Gold Coastile minemas. No ma siis ka. Tana olengi paev otsa Surfarite Paradiisis tulisoolases merevees hupanud. Noh, tegelt muidugi mitte, sest see on ikka liiga soolane, suud-silmad tulitavad. No kauaks ma siia toenaoliselt ei jaa. Liiga palju inimesi, puhkajaid. Otsin veel. Bayron paistab kohalike nouannete jargi sama parast ara jaavat. No olgu. Ehk varsti kirjutan pikemalt. (Nagu naha tapitahtedest, ehk nende puudumisest, istun internetipunktis, pole siin veel vihvit leidnud.)

Aega läks, aga...

Heippa! Austraalias on isegi vihvi olemas :) Rahvusraamatukogus täiesti tasuta pealekauba. Aega võttis see reis, aga kohal ma olen ja ühegi viperuseta. Kõik need vahepeatused Dubais ja Singapuris panid igatsema, et tahaks lennukilt maha astuda ning ringi vaadata. Et mis on see koht, kus turbanites ja valgetes hõlstides ringi liigutakse... Juba London võttis vastu uhkete ehitud jõulupuudega, ka Singapur ja Brisbane on jõulumeeleolus: läikivate kuulidega vanikud ja tähekesed igal pool kaubanduskeskustes ja kohvikutes. Mis veel jõulude ajal toimuda võib!
Ja poes pöördus müüja mu poole sõnaga "love" ehk "kallike" või "armsake". Eh, sellised kombed siis.
Uue telefoninumbri sain ka – 04 156 43203. Ju peab midagi ette ka valima, eks uurige järele ja helistage.
Jestas, kuidas tahaks praegu magada. Siin on kell kaks päeval ja senised lennuuned on olnud kah, kuidas on. Eks näis, millal ma uneajad korda saan. Ja soojaga ka, räägitakse, pidavat mõne päevaga ära harjuma. Praegu unise peaga ka veel on üsna raske ja tegelt on veel hea pilvealune ilm, nagu mu võõrustaja ütles. Noh, päeva peale on päikest ikka rohkem välja tulnud.
Kohalikud mütse ega päikeseprille kuigivõrd ei kanna. Ma pean viimased vist siiski muretsema, päris ere on, isegi mütsinoka varjus. Ja lemmikvärv paistab siin olevat must ning pikad püksid-varrukad on ka üsna tavalised. Selle juurde kannavad kavalavamad vihmavarje päikese kaitseks. Ehtne kaks ühes. Jasmin uuris minultki, et kas mul vihmavari või -jakk on, et pärastlõunal võib päris kenasti sadama hakata. Võtsingi siis kaasa. Jaki. Eks näis.
Brisbane (häälduses siis brisben) on üsna kummalise mulje jätnud. Ühelt poolt kõrghoonetega ja suur ja palju rahvast, teisalt jälle tundub nagu ajast maha jäänud, pole nende pilvelõhkujad popilt läikivad ja voolujoonelised (nagu Eestis :P). Meri on kesklinnast ikka päris kaugel ja tahaks juba ära mõnda väiksemasse kohta. Eh, nu näis, mis ma pärast väljamagamist arvan.
Siin peaks olema kuskil loomapark, kus saab ka koaalasid süles hoida: kaugel sealt siis kängurutele pai tegemine on, varsti plaan täidetud ja saab koju tagasi. Kuuldavasti sajab teil seal juba lund, nrr.

Tuleb mis tuleb

Minult on palju küsitud, miks ma lähen ja miks just Austraaliasse. Alatihti uuritakse, kas ma tean ka, mis mind seal ees ootab, mis tööd ma tegema hakkan, kes seal mind ootab ja kas ma närvis ka olen. Eks ma siis räägi.
Koolipõlve plaanide järgi peaksin ma praegu olema paari armsa lapse ema ja armastav abikaasa, maja ja aeda korras hoidma ning vahepeal kabinetti raamatuid toimetama pugema. Nii ei läinud mitte ja praeguseks juba arvan, et nii on ka päris hästi. Sellegipoolest on nii, et lapsi ei ole, meest ei ole, kodu ei ole ja töö kippus tüütavaks muutuma. Midagi tahtsin ette võtta. Eks ma püüdsin igatepidi, sealhulgas uurisin uue eriala õppimist (aga eriala ennast ei osanud valida), korteri ostmist (aga pangast kästi tööandjalt palka juurde küsida), mõneks kuuks Lõuna-Ameerikasse ringreisile minekule (jõudsin end isegi hispaania keele kursustele kirja panna).
Austraalia jõudis plaanidesse üsna hilja. Ja tuli kaunis proosalistel põhjustel: seal on soe, seal räägitakse inglise keelt ja sinna saab üsna kergelt noorte nn tööta-ja-reisi-viisa. Nii on seal rannas peesitamise vahepeal võimalik tööd ka teha ning kohalikud on igast untsantsakatega harjunud, kes vaid kuuks-paariks tööle tulevad.
Kunagine kursaõde Kaja tõi seepeale näite oma sõbrast, kes oli samuti eluga kokku jooksnud ja läks Austraaliasse (või oli see nüüd mõni teine kauge kant) elu mõtet otsima. Oli aasta ära, käis vaatas ilma, tuli Eestisse tagasi ja ... ei teadnud endiselt, mida eluga peale hakata.
Igaks juhuks ei võta ma plaani elus selgusele jõuda, vaid lihtsalt näha ja teha teistsuguseid asju.
Ma jõuan kolmapäeva hommikul lennukiga Brisbane'i, mis on üks suuremaid Austraalia linnu, asub mandri idarannikul keset poole tuhande kilomeetri pikkust lakkamatut liivaranda. Seal saan ma kokku Jasminiga, kes mu paariks päevaks enda juurde lubas võtta. On selline portaal couchsurfing.com ehk siis diivanitel surfamine, kus rännuhuvilised ja ränduritest huvitatud inimesed kokku saavad, ühed otsivad diivaninurka, kus end enne järgmist rännakut välja magada, ja teised siis pakuvad neid. Või tegelikult küll on valdavalt ühes inimeses need mõlemad pooled sees. Sealt ma oma võõrustaja siis leidsingi ja kui ta mu välja viskab, siis lubas teine tüdruk mind ka oma diivanile võtta.
Siis tahan korda ajada mõned ametiasjad, nagu pangakonto avamine ja maksunumbri tegemine. Kui sul maksunubrit ei ole, pead maksma riigile 49% palgast, kui on, võtavad vaid 29%. Arvatavasti. Neil on üsna eristav maksusüsteem, kus maksuprotsent sõltub nii sellest, kas sa oled resident (kellel see on väiksem) või mitte (nagu mina), kui ka sellest, kui palju sa teenid (kes rohkem teenib, maksab rohkem, aga vaevalt ma nii kõrgepalgaliseks jõuan).
Edasi on plaan minna Byron Baysse, mis on väike hipilik turistilinn veidi rannikut mööda lõuna poole minna. Miks just sinna, võiks ka küsida, kuigi seda mult vist keegi küsinud polegi. Sellega on nii, et kohtusin Tallinnas sõbra sõbra sõbra Melbourne'st pärit muusiku Jonathaniga. Küsisin temalt siis, et mis on see paik, kus tasuks Austraalia aastat alustada ja veidiks pidama jääda. Tema siis ütles, et mine Byron Baysse, ja kuna mul muud paremat plaani nagunii pole, siis lähengi nüüd Byron Baysse. Võib-olla jõuan aga hoopis mujale...
Tööd mul valmis vaadatud ei ole. Ja väga selle pärast ei muretse ka. Tundub, et kõik rändurid, kes tahtnud on, on töö ka leidnud. Hakkan ukselt uksele käima ja küsima. Kuna eesti keele toimetajaid neil seal kardetavasti vaja ei ole, siis mõtlen ettekandjaks hakkamise peale. Või lähen kööki kartuleid koorima (on neil seal üldse kartuleid?) või müüjaks või mangosid korjama. Farmis töötamise tahaks ikka ära proovida, see on otsekui traditsioon, et rändurid vahepeal farmis mangosid või arbuuse korjavad, kui näpud põhjas.
Ettekandja ametiks ma isegi valmistusin. Käisin oktoobris kokku seitsmel õhtul tex-mexi söögi- ja joogikohas Texases ette kandmas. Täiesti vahva kogemus oli, selline seiklus raamatute nokkimise vahele. Õppisin palju ja nagu ikka, sain aru, et oi-oi kui palju võiks veel osata, et end ettekandjaks nimetada, aga kindlam tunne on ikka kui enne.
Ja siis see viimane: ma olen vahel ikka kohutavalt närvis. Võid olla küll väga väsinud, aga kui voodisse heidad, hakkad muretsema nii et silme eest must, et kes mind seal ikka ootab ja mis paremat elu seal ikka olla saab. Ja kuidas ma niimoodi üksi ikkagi hakkama saan. Siis tuletan endale meelde, et ega üksi reisimine tähenda ju tegelikult üksi reisimist.
Mu ema ütles aga selle peale umbes nii, et on kurb küll, et sa lähed, kuid samas on tore ka. Nii ongi.

Ja alati võib tagasi tulla...

Esmaspäeval sõidan Austraaliasse. Ega ma täpselt teagi, mida sinna otsima lähen. Lihtsalt on aeg. Võtan oma tumerohelise seljakoti selga ja pooleteise päeva pärast olengi kohal. Siis teen kängurutele pai, proovin surfimise ära ja kirjutan romaani. Ja kõik see muu, millest ma veel unistada ei oska.

Püüan teid enda tegemistega kursis hoida. Eks kirjutage mulle ka!