Külmad

Austraalia idarannik Sydney ümbruses ägab kõige külmema maikuu käes viimase 36 aasta jooksul. Nädalavahetuseks lubatakse lund mägedes siit rannikult vaid sadakond kilomeetrit sisemaale. Ja see tähendab külma. Kuigi suusahooaeg on veel kuu kaugusel, on Austraalia kõrgeimad mäed kaugemal sisemaal juba lume all. Lumelaudurid olid kohe platsis ega paistnud ilma üle kaeblevat. Mida ei saa öelda ülejäänute kohta. Nii ma siin istun, tekkidesse mähitud. Ilm on ebatavaliselt ettearvamatu, võib alata kena päikesepaistega ja lõppeda pidevalt vahelduvate vihmasadudega, või siis vastupidi. Vihm on olnud viimase nädala peamine element.
Istun toas ja teen veidi raamatu toimetamist. Ema ütles selle peale, et see on vist kõige kaugem koht, kust keegi Eestisse tööl käib... No ütleme, et raha pärast ma seda ei tee. Miks üldse, tont seda teab. Vihmaga on täitsa mõnus.
Täna hommik oli päris kena ja päikseline. Veetsin hommiku elutoas päikese käes mõnuledes ja toimetades. Vahtides lindudeparaadi rõdu peal saia, pannkooke ja putru söömas. Mis pakute, mis kõige paremini peale läks? No pannkoogid ei sobinud püsielanikele väikestele kirjudele sinipealistele papakoidele lorikeetidele (pildil 2 aastat tagasi)üldse. Hüppasid toidukausi ääres, proovisid noka vahel ja sülitasid välja. Ja vahtisid siis süüdistaval ilmel toa poole: kas midagi söödavat ka täna antakse? Kui järgemööda ilmusid kohale tutttuvid ja pärltuvid ja corollad ja harakad ja muud linnud ja linnukesed, ei jäänud lorikeetidelgi muud üle kui sekka hüpata ja hapu näoga mõni suutäis võtta. Üks lorikeetidest käib ja ripub iga päev uksevõrgu küljes, vahib klaasuksest sisse ja uurib, kas saia antakse. No antakse. Inimesed on siin hästi välja treenitud! Kui isegi pärast pannkooke ja putru tuleb teine ja nõudliku näoga sisse vahib, no ei saa ju teisiti, kui veidi saia ka anda.
Pärastlõunal kadus päike ära, aga üllatuslikult sadama isegi ei hakanud. Tegime õhtu eel kiire jalutuskäigu läheduses asuvale golfiväljakule. Siin on alati rohkesti känguruid ja wallabisid rohtu näksimas. Seekord muudkui liigume ühelt griinilt teisele – ja mida ei ole, on kängurud. Pidime juba otsa ringi keerama ja koju minema, kui vaatame, oi näe, seal on üks, ja veel paar ja siis on üks plats kängurutega täiesti üle külvatud. Lugesin sel platsil neid kokku 42, ümberringi veel paarkümmend. Nagu mingi kogunemine. Oo ja nad tegid show’d ka. Isaste vahel oli mitu kerget võitlust käimast pidevalt. Küll kahekesi, küll kolmekesi. Pigem oli see väike müramine kui tõsine kaklus, valdavalt nooremad poisikesed, aga ka paar päris suurt isast ajasid end sabaotsa peale püsti. Olen varem üht känguruvõitlust näinud ja see oli pisut tõsisem. Siin tõesti pigem näis nagu mäng, väike rabistamine. Aga samas võis kolm paari ühel ajal võitlemas olla. Emased vahtisid niisama ringi ja näsisid rohtu, meist ei teinud keegi õieti välja.
See on lahe vaatepilt, kuidas isased end saba peale püsti ajavad ja kikivarvukile sirutuvad, et pikemad välja näha. Puksivad teineteist natuke, siis võtavad aja maha, sügavad end mõnuga siit ja sealt. Togivad veel teineteist natuke. Vahepeal proovivad tõsisemalt ka, virutavad kohe kahe jalaga, ise vaid saba peale toetudes. Ühel hetkel hakkasid kängurud kogunemiselt jalga laskma, hüppasid nagu vedru peal plõng-plõng. Päris eemal platsi kaugemas otsas, kus keegi traktoriga muru niitis oli välja ilmunud väike koeranäss. Nii palju siis oli vaja, et kängurud ära hirmutada.

* * *

Olen Uus-Meremaa tööpakkumisi jälginud ja kandideerinud. Nüüd on mul tõsine pakkumine käes, anna vaid allkirjad ja hakka juuni lõpus peale. Kaunis hotellikompleks Tongariro vulkaanilistes mägedes. Elad ja töötad hotellis, kolm korda päevas antakse süüa, vaade kaunitele lumistele mägedele, kohe kõrval on suusapiirkond. Kui ma esimest korda seda pakkumist rohkem kui kuu aega tagasi nägin, ei osanud ma paremat tahtagi. Mõtlesin, et oleksin üliõnnelik, kui selle töö saaksin.
Nüüd on see käes ja ma ei ole selle üle enam sugugi vaimustatud. Kujutan endale ette külma nukrat toapugerikku, suhelda saad vaid teiste töökaaslastega, sest muud selles paigas peaaegu pole. Ja pakutav palk ei ole kaugeltki sinnakanti, mida ma lootsin.
Tegelikult ma lihtsalt kardan. Olen hakanud mõtlema, et tulen tagasi Eestisse. Aga kardan seda veelgi enam.

Värviline elu

Olen olnud tagasi kohvikus tööl pea kolm nädalat nüüd. Kolmeteistkümnes päev täna järjest ja kuues päev, kus ma olen tööl nii hommikuse kui ka õhtuse vahetuse. Nad teavad, et ma tahan tööd, ja mul on hea meel, et ma seda saan, aga vahel mõtlen küll, et nad unustasid vist graafiku tegemisel kalendrisse vaadata. Tänasega, kirjutan seda kolmapäeva hommikul, on pühadehooaeg ametlikult läbi ja kardetavasti tabab kohvikut ootamatu üksildus. Nagu pohmelus pärast päevi pidutsemist. Me hakkame küürima toole ja laudu, pesema lettidetaguseid ja tegema kõiki muid tüütuid töid, mida tehakse, kui midagi teha ei ole.
Peale omanikest abielupaari on kohvikus veel vaid kaks inimest, kellega ma kunagi koos töötasin. Üks neist, Rebecca, teeb vaid ühe päeva nädalas. Palju on sama ja tuttav, palju on muutunud. Omanik Alex on araablane Jordaaniast. Kaks aastat tagasi oli ta ainus araablane kohvikus. Nüüd on koht täis tema sugulasi, tuttavaid ja muidu muslimeid. Ma ei ole suurem asi rassist. Inimesed on inimesed ja iga päev koos olles unustad nahavärvi ära. Aga samas ajavad nad mul vahel harja täitsa punaseks. Ma ei usu, et see on pahatahtlikkusest, pigem lihtsalt erinev taust, aga pahatihti tunduvad nad nii ebaviisakad, lausa jämedad. Alexi õemees Hamzah on omamoodi juhataja ja esimesel päeval, kui ma temaga koos töötasin, ei suutnud ma seda peaaegu uskuda: ta seisab leti taga ja näitab mulle näpuga, et näe seal on koristamata laud ja seal ja siis seal ka. Nagu ma oleks poolearuline. No olgu, neelasin selle alla. Tema ju ei tundnud mind, usalduse peab kõigepealt välja teenima, eks. Nii hull pole pärast enam asi olnud, aga iga päev on hetki, mil ma mõtlen, kui uskumatult tobe ja ebaviisakas see on. Näiteks võtan ma parasjagu kliendilt tellimust kassas ja ta astub juurde ja enam-vähem lükkab su minema, et ta võtab ise poole pealt üle. Või seisan, noad-kahvlid käes, valmis toitu lauda viima, kui öeldakse, ei, sa mine tee parem seda, hoopis see teine las viib toidu välja. Alguses mõtlesin, et see on minu pärast, et ma olen nende jaoks uus ja nad ei usalda, et ma hakkama saan. Aga rääkides teiste tüdrukutega, tuleb välja, et see on sama ka neil, nii et lihtsalt... teistsugune suhtlusviis. Mis mul paneb vahel kahe käega peast kinni hoidma. Rääkimata sellest, et pool vestust käib araabia keeles ja kohati on meil ka eri aktsentide probleem. Üks kohalik tüdruk kohvikust, avaldas arvamust, et see on sellepärast, et me oleme naised, et nad lihtsalt ei usu, et naine ise mõelda oskaks. Ma ei tea. Ise ei oleks ma selle peale tulnud, ja küsida ka ei tihka. Aga võib-olla küsin ka. Üks poiss on hästi tore. Üks jälle nii ülbe, et ma ei suuda seda isegi uskuda. Ta on ka väga ilus, tõeline kompu, pikk ja sale, suurte tumedate vasikasilmadega. Võib-olla sellepärast ta saabki selle ülbusega läbi, et ta lihtsalt välgutab oma pikki ripsmeid ja kõik sulavad. Ma ei tea. Aga võib-olla nende traditsioonis ei ole miski sellest järskusest ebaviisakas, vaid lihtsalt normaalne. Nii nagu austraallased, iirlased, paljud teisedki võiks pidada eestlasi ebaviisakaks, neil on ikka tänan-palun-vabandage-kuidas-läheb-milline-võrratu-ilm-kas-pole ja muu selline iga võõraga kohe varnast võtta.
Üldse oli pool linna pühade ajal väga värviline. Inimeste mõttes. Küll oli araablasi mitmesugustes riiete kinnisuse astmes, aasialasi, latiinosid. Heledanahalised ja -juukselised on kindlas vähemuses. Aborigeene on siin aruharva näha, üldse mitte, oleks vist õige öelda. Kohvikus tööl on meil siiski kaks väga blondi tüdrukut Taanist. Nii et vaheldust on.
Päevad on üldiselt päikselised ja lõunavaheajad olen ikka rannas veetnud. Või kui varem lõpetan, siis päikeseloojangut rannal vaadanud. Iga päev meres ujumas. Need pingviinid pildil on ka sealsamas rannas, kus ma ujumas käin. (Ja ega rohkem pilte tule ka, sest fototkas on lõpuks otsad andnud. Nuuks.) Viimased päevad on vahele jäänud, vaikselt hakkab jahedamaks minema, tahaks ikka pikad püksid ja jaki selga tõmmata õhtul. Merevesi on nii 21 kraadi, mis tähendab, et vette lähevad vaid tõelised entusiastid-sportlased, lapsed ja meeleheitel eestlane, kes tahab saada veidigi suvetunnet, olgugi et on sellega lootusetult hiljaks jäänud.
Aga jah, pühad on läbi. Meil oli siin järjest koolivaheaeg, ülestõusmispühad ja Anzac’i päev, mil mälestatakse Austraalia (ja Uus-Meremaa) hukkunud sõdureid – ja mis on üks suuremaid joomapäevi aastas. Eriti kuna pihta saab hakatu juba poole kuue ajal hommikul pärast eriti varast teenistust. Ja et need pühad langesid sel aastal kokku, said inimesed viis vaba päeva. Ollallaa!
Igatahes, selle nädalaga on mu töö siin läbi. Ei tea, millal ma täpselt Uus-Meremaa poole liikuma hakkan, aga millalgi hakkan. Suusatamisnipid on teretulnud. Ja lumelauatamisnipid ka :) Kindel plaan see värk ära proovida.

* * *

Veel kohvikust. Eile oli meil neljane laudkond, kaks puudega meest hooldajatega. Mehed olid ratastoolides ja tundusid tõsise vaimse puudega. Üsna mu venna Tõnise moodi. Üks oli vaikne ja vaatas lihtsalt suurte silmadega ringi, teine mõmises lakkamata ja vehkis kätega. Hooldaja tõstab tühja tassi ta nina ette ja seletab: „Näe, me hakkame teed jooma, teed jooma!“ Ja hooldajad pidid neid igal sammul aitama: hoidma tassi, söötma. On raske öelda, kui sügav nende puue oli või kui palju nad aru said.
Kerge vaimse puudega inimesi oma hooldajatega käib meil ikka aeg-ajalt. Nad on jutukad ja küsivad sult isiklikke küsimusi, on väga elevil, näitavad sulle oma värskelt värvitud tättuusid ja selgelt naudivad väljasolekut.
Nii raske puudega inimesi pole ma varem restoranis näinud. Ja pani mind mõtlema. Me pole kunagi selle peale tulnud, et Tõnisega restorani minna. Ma ei tea, on see hea või halb. Teised kliendid valisid lauad kohviku teises otsas. Aga sama teeksin ma ka siis, kui on kohvikus valjuhäälne lastega pere, või noortekamp. Võiks argumenteerida, et raske vaimse puudega inimesed ei saa midagi aru nagunii, on nad restoranis või kodus ja neil oleks parem kodus, kus kõik on tuttav. Aga samas, kes teab. Võib-olla kui nad on harjunud väljas käima, on see neile just huvitav ja hea. Ei tea. Keegi on selle kindlasti kunagi juba välja uurinud.

Nagu arvata võite, näen ettekandmist isegi unes. Mis on hea: pole aega muudele asjadele mõelda.

Muutused

Ma ei kirjutanud eelmisel nädalal. Ma ei tahtnud rääkida, mis mu elus toimumas on. Tundsin, et on hädine ja piinlik. Et ma olen taas läbikukkunud. Tundsin, et ma ei tea, mis toimub, mida ma teen ja mida ma tahan.
Ma ei tundnud ennast Darwinis hästi. Püüdsin rõõmsat meelt üleval hoida ja aeg-ajalt see ka õnnestus. Tundsin ennast üksildasena, ilma viimaste Eesti-nädalate töökoormata veel üksildasemana kui enne. Olin hirmul, närviline, pinges. Ootasin, et Daniel tuleb, ja ma tunnen otsekui imekombel, et see ongi õige, see ongi see, millega mu elus kõik oma kohale vajub ja rohkemat polegi vaja.
Need ootused olid liiga suured kanda. Ta tuli. Ja kõik tundus vale. Ta oli samasugune nagu enne. Sama poiss, kellesse ma armusin. Sama poiss, keda ma taluda ei suutnud.
Igatahes otsustasin süüdistada teda. Et ta ei ole mulle valmis seadnud seda imelist elu, millest ma unistanud olen ja kuhu mina lihtsalt sisse saaksin astuda. Et ta ei pane mind tundma turvaliselt selles, kus me homme oleme, või täna pärastlõunal. Et tal ei ole maja ja autot ja raha.
Ja ma otsustasin põgeneda. Nii nagu ma varemgi põgenenud olen. Mitmesuguste probleemide eest.

Aga ma ei taha enam põgeneda. Ma ei kannata enda põgenemisi. Ma ei taha olla pinges ja kange, ma ei taha olla tõsine ja mures. Ma ei taha näägutada ja esitada nõudmisi. Ma ei taha muretseda pagana raha pärast. Otsustasin, et mul on tagumine aeg uuesti tõsiselt töötamise peale mõtelda. Ma ei taha elada teiste armust, olgugi see arm puhtast südamest ja heal meelel. Aitäh, ema ja Raul ja Annika ja isa ja Tea ja Brendan ja paljud teised, kes seda blogi arvatavasti ei loe. Tahan, et ma võiksin ise muretseda eluaseme, viia oma kaaslase restorani ja kõike muud. Ma olen oodanud, et keegi teeks otsused minu eest. Ja olen pettunud, kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan. Tahan, et mul oleks enesekindlust teha ise otsuseid.
Ma tahan osata lasta lõdvaks, tahan olla vaba ja vabameelne, ma tahan tegutseda. Tahan tolerantsust, tahan oma kaaslast armastada ja toetada just sellisena, nagu ta on. On tagumine aeg muuta ennast, mitte tahta, et teised muutuksid. Kardan, et seekord on need mõtted jäänud hiljaks. Loodan, et need ei jää päris teoreetiliseks.

Ja veel, Daniel tervitab vanaema, ema, isa, Tead, Annikat, Margitit, Kairit ja Agnest. G’day!

* * *

Esmaspäeval lendasin Sydneysse ja õhtuks olin Nelson Bays, kus paar aastat tagasi oli mu Austraalia esimene pikem paikajäämine. Ma ei olnud veendunud, et naasmine on hea mõte. Ma olin seda paika armastanud ja pelgasin, et tagasiminek võib kaunitele mälestustele vee peale tõmmata. Ent juba maandumine üle imeilusate Sydney randade tõi südamesse rahulikkust, teadmist, et see ei olnud asjata reis. Teekond läbi eukalüptimetsade Newcastle’isse ja edasi Nelson Baysse oli kui kojusõit. Nii tuttav ja hubane ja hingematvalt kaunis.
Peatun ühe oma kunagise töökaaslase, tema õe ja ema juures. Rääkisin oma vana bossiga kohvikust ja et koolivaheaeg ja munadepühad on tulemas, saan seal ehk paariks nädalaks tööd. Suvi on küll lõppemas – üks erakordselt kuum ja kuiv suvi! –, aga vesi on endiselt mõnus ja vedelesin eile tunnikese rannaski. Tahaksin teid kõiki siia kutsuda. Mul oleks rannal väike maja ja ka teie saaksite otsekohe aru, et siit lihtsalt ei ole põhjust lahkuda.

Kohtumistest

Neljapäeva õhtul käisin huvitaval üritusel: avatud aedade projekti selleaastasel avamisel. „Avatud aiad“ (Open Gardens) on projekt, kus valitud paremad eraaiad avavad paariks päevaks oma väravad ja lasevad rahva sisse uudistama, seda küll piletiraha eest. Osariigi halduri Tom Paulingi – Põhjaterritooriumi suurim nina – vastuvõtule olid kutsutud projektis osalevate aedade omanikud, korraldajad, meedia esindajad. Leonie (Loli), kelle juures ma peatun, oli kutsutud (arvatavasti aiaajakirjanikuna) ja ütles, et tule ka – ei juhtu just iga päev, et saad valitsuse aeda näha. Tunnistasin Lolile, et mul ei ole kingigi nii viisaka ürituse tarvis – mehed pigistasid kuuma kiuste viigipüksid ja viksitud kingad jalga –, ja ehkki ta pakkus lahkelt enda omi, sobisin ka oma sandaalidega sinna päris hästi, oli teisigi naisi sandaalide ja suviste lihtsate kleitidega.
Aeda ei näinud, või noh, seda vähest, mis aknast paistis, sest nii kui autost välja saime, hakkas sadama ja ladistab akna taga siiamaani (kirjutan seda neljapäeva hilisõhtul). Küll aga tekkis üritusel kohatult kodune tunne. Inimesi oli kohal paari-kolmekümne ringis, väga valitud seltskond. Pakuti jooke ja suupisteid, kohtuti vanade tuttavatega ja tutvuti uutega. Ja mulle meenusid hoopis filoloogide kogunemised konverentsidel ja muidu. Nii äge on lihtsalt, kui sul oma ringkond, kellega ühiselt nalja visata.
Esialgsest kohmetusest hoolimata sulasin ka sinna ootamatult hästi sisse: kujutasin vist ette, et olengi eesti fillide kogunemisel. Ja sain ka aru, et olen täitsa kadestamisväärsesse perre sattunud. Sattusin vestlema ühtede aiaomanikega ja mainisin, et peatun Leonie ja Kaffiri juures. „Oo, kas Leonie Norrington?“ küsib naine mult ja minu jaatava mõmina peale, asub ta kohe elavalt oma kaaslasele seletama: „Tead ju küll, ta teeb ju ABCs seda saadet ja raadios ka vist ja ...“ Ja mulle: „Küll sul on vedanud. Oled ka palju Leonie aias töötanud?“ No tegelikult ei ole ma Leonie aias midagi teinud. Ühest küljest on veidi vara, nagu tänasest vihmaladinast näha, ei ole kuiv aeg üldse veel mitte käes, teisalt on Leonie ise paljugi oma „kabinetis“ – mis on kuur hoovi peal – töös järjekordse aiaraamatu kallal, siis käib tal päris palju külalisi ja muid asjaajamisi, olgugi et me asume üsna metsas ja lisaks on ta hõivatud oma väikse pojatütrega. „Minu meelest peaksid kõik emad laste kõrvalt tööle minema,“ ütleb ta kavalalt, „siis saaksid vanaemad oma pisikestega aega veeta!“ Minia hakkas pooleaastase lapse kõrvalt kahel päeval nädalal uuesti tööl käima ja Leonie on siis linnas nende pool lapsega mässamas.

Paar päeva tagasi olid meil veel omapärased külalised: noor perekond metsast (et mitte öelda maalt ja hobusega). Naine on kunagine füsioterapeut, mees... ei mäletagi, igatahes otsustasid nad, et tahavad oma lapsed teistmoodi üles kasvatada, kui tänapäeva segane maailm seda ette näeb ja kolisid ära džunglisse, kus püüavad elada enam-vähem loodusest ära. Neil on kolm heledate lokkide pisikest plikat, kõige väiksem kaheksakuune, suurem ehk seitsmene. Nad kasvatavad-koolitavad lapsi kodus (nagu ma aru saan, ei ole Austraalias kodus laste koolitamiseks loa saamine kuigi keeruline ja eri põhjustel – usulised, tervislikud, distantsilised või nagu siin põhimõttelised – teevad seda päris paljud; eelmisel korral kohtasin lahedat Melbourne’i peret, kes lapsed aastaks koolist ära võtsid, et nendega mööda Austraaliat reisida), peavad kitsi, jahivad possumeid ja muid metsloomi ja muidugi kasvatavad ökoviisil kõiksugu asju, mida kasvatada saab. Nimed olid lastel samuti vahvad: kõige suurem oli Ginger ehk Ingver, väikseim oli Chilli ehk Tšilli ja keskmisel oli ka miskisugune vürtsine nimi. Sain aru, et lapsed ei ole kunagi vankris olnud, kaheksakuune Chilli istus lihtsalt emal puusa peal. Porgandpaljalt. Palav on ju ja mähkmeid nad ei kasuta, enne sai metsa all suurem piss ära tehtud. Kas nad algusest peale mingeid mähkmeid ei ole kasutanud, ei oska ma küll öelda. Lapsed tulid tuppa rõõmsalt porgandeid närides – tulid meelde lihtsad ajad, kus endal lapsena ka porganditest heaks suutäieks piisas ja tõesti, palju siis vaja on. Šampoone, kreeme, sh päikesekreemi, nad ei kasuta, sest kogu vesi läheb taaskasutusse aia kastmiseks. Siit astusid nad läbi pärast paaripäevast linnaskäiku sugulasi-tuttavaid külastamas, suuremad tüdrukud olid elevil, nad olid endale päris ehtsad balletisussid ostnud! „No neid nad tahtsid, ja ise oma raha eest ostsid,“ seletab ema Laura. Kogu perega oldi korjatud ja kuivatatud müügiks mingeid asju, millest ma hästi aru ei saanud, mis need olid, ja sealt said siis plikadki oma osa. Minu küsimuse peale, kas neil on siis mõni balletikool ka läheduses, kus tüdrukud käima hakkavad, kohmas Laura, et ta oskab isegi neile blisjeesid õpetada ja kui neil mõne kuu pärast ikka veel huvi on, olevat keegi tuttav daam, kelle juures nad tunde saaksid võtta. Kõlab lausa sinivereliselt! Igatahes on nemadki osalised wwoofingu projektis ja oleks täitsa huvitav mõned nädalad seal veeta.

Eile sain tuttavaks ka soome päritolu Ritaga, kes on ammune perekonnasõber ja hoovi peal bangalos elab, ta oli vahepeal ära tuttavate juures. Tema perekond tuli Austraaliasse 60ndatel, kui ta kolmene oli. Ja ta on ehe austraalia mutt! Jutt jookseb mis vähe ei ole ja jooki läheb ka selle juurde päris palju. Töötab ta keevitajana või millegi taolisena. Suvel on tal esimest korda plaanis Soome reisima minna, koos vanema õega. Jõuavad suvise pööripäeva tähistamiseks kohale. Kavatseb põdrakasvatajale naiseks minna, sellisele, kel üks silm on roheline ja teine sinine, ja Soome jäädagi. No see viimane on nali. Kuuldes, et mina olen siis üheotsapiletiga, põrutab ta: „Ei noh, mul on ikka tarvis koju tagasi ka saada.“

Küpsetasin siin kaks pätsi rukkileiba – või leiba, mis sisaldas ka rukkijahu, kuna puhast rukkijahu polnud kohalikus poes saada. Tuli esimesel päeval, kui siia jõudsin, leivategemine jutuks ja panime kohe juuretise hakkama. Täitsa head tulid välja, eriti ahjusoojalt. Aga teisel päeval röstitult oli ka päris mõnud. Rita, kelle kodus ka rukkileiba oli küpsetatud, ei jõudnud ära kiita, ning Loli tellis meilt, kui me täna linnas käisime, ökopoest rukkijahu. Tõime siis kaks kilo. Juuretist panin ka purki tallele, nii et ju läheb siin peres veel küpsetamiseks. Kui algul kahtlesin, et ega austraallased vist suurt rukkileivast pea, ikkagi päris harjumatu kellelegi, kes õhulise saia peal üles kasvanud, ütles Loli, et tema on küll rukkileiba lapsena söönud. Darwinis olevat olnud päris suur idaeurooplaste kogukond ja tema vanaema käinud nendega tihedalt läbi, nii jõudis siis ka kummaline leib nende lauale.

Homme lahkun siit Darwinisse.

Pean lõpetama enda kratsimise. Olen üleni sääse-, sipelga- ja kes-teab-veel-kelle-hammustusi täis ja need kõik kipuvad sügelema.

Reede. Olengi Darwinis. Peatun kitsukeses umbses hotellitoas, ei anna võrreldagi Loli ja Kaffiri džunglipesaga, mille verandalt on tehtud eespool olev foto vihmasajusele aiale.

Austraalia. Teine katse. Või kolmas, neljas...

Tagasi Austraalias. Kolmapäevast saadik, või siis Eesti teisipäeva õhtust. See nagu ei olekski päris. Ma olen siin, aga samas oleks see just nagu keegi teine. Tähendab, kui see oleks päris, peaksin ma tundma ju, et vau, just alles oli külm, lumine ja lörtsine, ja ühtäkki kuum, roheline, troopiline. Ma tunnen, et on kuum, lämmatavalt niiske, kuulen linde varahommikuti ja päikeseloojangul kisendamas, otsekui oleks viimne päev käes, näen sisalikke mööda aknavõrke sibamas ja toalambi valgel putukaid püüdmas – ja kõik tundub nii loomulik, nagu oleks see kogu aeg nii olnud ja jääks kogu aeg nii olema.
Eesti oma lume, lörtsi ja kevadiselt karge päikesepaistega oleks nagu kellegi räägitud ammune lugu.

Et Austraaliasse olen jõudnud, sai selgeks kohe. Lennujaama ja linna vahet sõitva bussi juht jagas oma hommikuks söödavaid viinamarju ja rääkis ära terve eluloo, või noh, niipalju kui selle lühikese aja jooksul sai ning maaliini bussi kolmekümnendates naisjuht kutsus nukukeseks.
Immigratsioonitädid lennujaama passikontrollis nii rõõmsad ei olnud, võib ehk olla, et kella nelja ajal öösel väsib isegi ehtne austraallane. Öeldi, et see on viimane kord, kui mind niisama lihtsalt turistiviisaga maale lastakse, kästi sobivam viisa muretseda pikaajalisteks käikudeks ja loeti sõnad peale, et ma ei tohi tööd teha siin. Eks ma siis viska jalad seinale (kui seda on) ja puhka.

Olengi sellega juba algust teinud. Peatun väga omapärases kohas. Pealt viiekümnendates abielupaar, kus mees on pensionil ning toimetab majas ja ümber selle ehitada ja täiendada, naine aga kirjutab kodukontoris aiandus- ja lasteraamatuid. Majas, kus nad keset oma džunglit elavad, ei ole aknaid ja kohati ei ole seinu ka. Ning maja keskel ei ole isegi mitte katust. Kokku paistab see siiski päris korraliku ehitisena. Need seinad, mis olemas on, on korralikult raudkividest ja võimsad. Siis jälle puudub mõnel toal välissein sootuks ja seda asendab tihe võrk. Ka aknaavad on kaetud pelgalt võrguga. Ainult selles toas, kus mina peatun, on võimalik aknad sulgeda ja konditsioneer tööle panna, mida ma siiski veel proovinud ei ole. Kuigi ehk võiks. Mitmelgi korral on olnud tunne, et peaks akna lahti tegema, saaks natuke värskemat õhku ja veidi tuultki. Ja siis tuleb meelde, et siin ei ole mingeid aknaid, mida avada, vaid terved seinad on võrgust. Maja keskel olevat „katuseakent“, mis samamoodi tähendab vaid võrku, nägin tänase vihma ajal ise töös: selle alla on kujundatud väike basseinike ja troopiliste taimede ala, ja soe vihm siis pladiseb otse keset tuba maha.
Et oma öömaja ja kosti eest tasuda, aitan perekonda nende toimetamistes (programmi wwoof, ehk siis vabatahtlik töö orgaanilistes farmides, kaudu). On vihmaperioodi lõpp ja õige aiatöö pole veel pihta hakanud, nii pesin täna näiteks neidsamu aknavõrke ja raame, et saaks viimased siis mõnel päeval üle õlitada. Homme, reedel, aga on kalaleminek (pildil Wolfgangiga Adelaide'i jõel). Natuke olen ikka pabinas ka, see on ikka troopiline ala ja vihmaperioodi tulvaveed meelitavad suuri soolase vee krokodille ka jõgedesse. Eriti meeldivat neile jahtida juba inimese konksu külge jäänud kalapurikat. Aga samas jälle, väga põnev.

Kaks päeva hiljem. Ei mingit kala. Tähendab, saime paar tükki küll, aga alamõõdulised, ehk ei andnud 55 sentimeetrit täis. Pärnu jõe peal õngitsejad oleks sellise poolemeetrise jumaka peale küll päris sillas... Krokodilli silmasime ka eemalt, aga seegi turistipaadi juures lihatükiga ligi meelitatud. Vihmahooaeg ei ole veel möödas, jõed üleujutatud ja kalad-krokodillid põõsastes peidus.
Ja kui veel kohalikest ehitustavadest rääkida, siis Wolfgangi majal – tema on siis minu teine ehk päris wwoofi pere – ei ole isegi võrgust seinu! Katus on see-eest tervel majal peal... No paar seinakest siin-seal ikka leidub ka, või pigem võiks neid sirmideks kutsuda, peavad ehk veidike vihma, muud midagi. Ja ukse kõrval on sääsevõrk ka: seal on end sisse seadnud üks kena vägeva kämblasuurune ämblik, kere selline 4-5 cm pikk, kollasetäpilised jalad igale poole laiali sirutumas. Seda kõike arvesse võttes elan ise aga hoopis eraldi õue peal luksuses: oma tuba, oma luba, oma välidušš lageda taeva all vaatega džunglisse. Öösel kobistavad katusel possumid, kes ei viitsi mööda maad sibada ja kasutavad katust puude vahel otseteena ära, sirinat ja sädinat on terve öö täis. Vaatad aga mitut sorti palme ja muid puid-põõsaid-vääte seina taga õõtsumas oma võrguga kaetud printsessivoodist.
Peale kalastamise oleme üht-teist asjalikkugi teinud. Kuu aega tagasi käis siit suur torm üle ja nüüd koristame teid puudest puhtaks. Tegemist jagub.
Ja nädala pärast lähen Danile lennujaama vastu!

Ei jõua ära oodata

Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan:
• kanda teistsuguseid riideid, kui need seitse asja, mis mul kaasas on;
• süüa mannavahtu, leivasuppi, kohupiimakooki, värskeid kartuleid kodujuustu-tillikastmes, aedvilja-piimasuppi, vürtsikiluvõileiba keedumunaviilakatega, petiga kama, suitsuahvenat ja keeduangerjat, verivorsti ja hapukapsast, Tera-Timmut ja Eesti juustu;
• sõita jalgrattaga Piritale;
• kõndida Pärnu muuli lõppu;
• vedeleda ema köögidiivanil ja sügada kasse kõhu alt;
• rääkida põllumaa rohimise ajal kõiki neid naistejutte;
• ...

Aga on ka asju, mida ma siit lõunamaalt igatsema jään:
• eukalüptide lõhn pärast vihma;
• vaade linna ümbritsevatele mägedele töölt koju sõites;
• koaalade möirgamine ööpimeduses;
• kängurud golfiväljakul rohtu nosimas;
• kuumad päevad ja soojad ööd;
• sulpsamine tulisoolasesse vette pärast kibedat tööpäeva, või enne seda;
• Bundy rumm koolaga;
• ...

Täpipealt nädal minna. Päevadelugemine alga, nagu üks mu kliente täna mulle soovis.

Tükikesi hilisest elust

Austraalia ei ole pärast Uus-Meremaalt naasmist olnud enam sama seiklus. On hoopis rahulik äärelinnaelu linnas, mis võiks olla ükskõik kus. On sügis ja peaaegu et öökülmad käes. Linn on linn, mis seal ikka. Kängurusid ei ole, ookeanit ei ole, nii ongi see Austraalia mu jaoks kadunud. Käin tööl ja ootan suve. Enam nii ei tee, luban, kui tagasi tulen, ei kavatse ma ookeani äärest kuskile minna :)
Ümbruskonda oleme ikka avastamas käinud. Siin on väikseid armsaid linnakesi. Ühes neist käisime folkfestivalil – siis kui veel kenasti soe oli –, mis oli päris lahe. Aga samas üsna erinev näiteks Viljandi folgist. Suurem jagu osavõtjatest olid vanemad inimesed, no nii keskealised ja üle, olid mõned perekonnad ja mõned noored peale meie ka. Ja tantsuks läks vaid harvadel õhtustel kontserditel, no me ikka tegime omad privaattantsud veidi eemal muru peal.
Eelmisel nädalal käisime teatris. Seal sama lugu. Publik oli pea eranditult 50+. Ja sillas! See oli komöödia „Dirty Dusting“ („Räpane tolmutamine“) kolmest koristajamutist, kes töölt koondatakse ja viimase nädalavahetuse, mis nad veel kontorit kasutada saavad, selle telefoniseksi kontoriks pööravad. Rahvas oli naerukrampides esimestest repliikidest peale. Lihtsalt repliigi mõttes: mulle komöödiad eriti peale ei lähe, isegi mitte need, kus kolm tädi seksist räägivad. No aga tahtsin väga Austraalia teatri ära näha ja siin, mitte küll nii väikses linnas, pole just suuremat valikut. Publikut oli kahtlemata huvitav vaadata, mitte et ka tükk halb oleks olnud. Ja kõikidest naeruhoogudest hoolimata siin näitlejaid enam teist korda lavale ei kutsuta, kiire aplaus ja koju keeksikesi sööma.
Alles oli emadepäev – tervitused mu emadest sõpradele! Siin on see päris suur asi. Isegi mul oli päev tiheda graafikuga, tea, kuidas siis veel emadel. Hommikul olime kutsutud Danieli õe Jennifery poole emadepäeva hommikusöögile. See oli väga armas, kingitustega ja puha (anna andeks, ema, et ma isegi ei mäleta, millal sulle viimati emadepäevaks kingituse tegin, armastan sind sellest hoolimata soojalt). Päeva olin tööl. Kui paljud pered olid väljas seda päeva tähistamas! Ja siis veel juba vanemad härrad-prouad oma veelgi vanemate emadega. Oli üks armas ja jalgu rakkujooksutav päev. Aga hiljem oli veel ees kohtumine vanavanematega ehk siis uhke emadepäeva õhtusöök meie kodus ehk siis Danieli ema juures. Elus.
Siis veel, et sai pealinn ära nähtud. Leidsime suurepärase chai latte’ga kohviku, kus oli ka kõiksugu muid mõnusaid magusaid ja muid asju. Oeh. Iga päev kohvikus, mis elu! Veel praegugi toob naeratuse suule. Ise selline imetilluke, köök sama väike kui ema kööginurgake ja menüü nii pikk ja lai. Näiteks seenepüreesupp üheks hommikusöögiks ning pannkoogid jäätise ja puuviljadega teiseks, rääkimata porgandikoogi õhtusöögist ja apelsini-mandlikoogi lõunast... päris dolce vita. Ja pealinnas nägin viimaks ära ka Austraalia reeglitega jalgpalli. No meie jalgpallist erineb see ikka päris tüki maad ja – andke andeks – mulle tundub, et paremuse poole: vähemasti lüüakse väravaid rohkem kui üks-kaks. No värav pole ka just päris värav vaid neli posti reas, et kui keskmistest palli läbi saad, saad rohkem punkte, ja kui äärmistest, siis vähem. Ja palli, mis ei ole ka just ümmargune, vaid selline pikergune, ei lööda mitte vaid jalgade vaid ka rusikatega. Ja et teineteise togimine teatud piires kah lubatud on, jäävad ära kõiksugu „valukrampides“ mahakukkumise mängud.
Ega ma pole kirjutanud ka oma matkast Austraalia katusele, Kosciuszko mäe tippu? See on küll nüüd juba paari kuu taha jäänud, aga miskipärast tuli meelde. Madal ja kivine tundus see katus. Võrratu muidugi, nagu mäed ikka, isegi need vanad ja kulunud.
16 päeva väljalennuni. Liblikad lendavad kõhus.